Üliõpilaste muljeid välismaal õppimisest
Merit Müller, soome keele ja kultuuri eriala üliõpilane
Õppeaasta 2015-2016 veetsin vahetusõpilasena Soomes, Oulu ülikoolis. Erasmuse konkursil kandideerimisel oligi just Oulu minu esimene valik, kuna tahtsin õppida soomekeelses ülikoolis ja samas pakkusid mulle huvi just Põhja-Soome eluga kaasnevad uued kogemused nagu virmalised, polaarööd
ja retked Lapimaale. Ent kuna minu peaeriala on soome-ugri keeled, tahtsin oma vahetusaastat kasutada ka mõne uue keele õppimiseks, mida Tartu ülikoolis ei õpetata. Oulu ülikoolis soome-ugri osakonda küll ei ole, kuid lisaks soome keele õppetoolile toimib seal ka saami keelte instituut.
Ja kuna just saami keeled on mind juba pikka aega huvitanud, oli Oulu ülikool minu jaoks justkui loomulik valik.
Kuna olin varem osalenud Oulu soome keele suvekursusel, oli linn minu jaoks juba tuttav. Siinkohal peakski mainima, et kuigi elanike poolest on Oulu Tartust suurem (Oulus elab peaaegu 200 000 inimest), ei mõju ta siiski väga suure linnana, sest kesklinn on suhteliselt väike. Kindlasti peaks aga Tartuga harjunud õpilane arvestama erinevate linnaosade vahel olevate suurte vahemaadega, näiteks ülikool asub kesklinnast hoopis 6-7 km kaugusel. Isiklikult meeldis mulle Oulu puhul just see, et ülikooli lähedal oli väga palju metsa ja isegi mitu järve, kus sai suvel jalutamas, jooksmas ja ujumas käia ning kuhu tehti talvel suusarajad. Ja mainimata ei tohiks muidugi jääda ka meri.
Käisin Oulu ülikoolis väga paljudel erinevatel kursustel. Osalesin soome keele õppetooli kursustel, saksa-soome tõlkekursustel ning põhjasaami ja inarisaami keele kursustel. Lisaks pakub Oulu ülikool välistudengitele eraldi inglisekeelset õppeprogrammi nimega Scandinavian Studies, mis kestab ühe semestri. Õppeprogramm tutvustab põhjamaade ajalugu ja kultuure ning mõned selle programmi kursused (nagu näiteks soome ajalugu ja soome kirjandus) sobisid väga hästi ka minu Tartu ülikooli õppekavasse. Minu jaoks oli selle programmi parim osa aga hoopis saami kultuuri kursus, mis sisaldas ka väljasõidu Lapimaale – käisime paari päevaga nii Soomes kui ka Norras erinevates saami asutustes. Lapimaale sattusin muidugi veel rohkemgi – näiteks kui meil toimus seal saami keelte õppetooli seminar või siis kui läksime koos sõpradega nädalavahetuseks Põhja-Lapimaale suusatama.
Nagu paljudes teistes linnades oli ka Oulus olemas ESN (Erasmus Student Network), mis korraldas välistudengite jaoks igasuguseid üritusi ja väljasõite. Ise suhtlesin oma vahetusaasta ajal aga kõige rohkem kohalike soomlastega. Juba enne Oulusse jõudmist sain endale nn kummi ehk soome üliõpilasest vabatahtliku, kelle käest sain alati abi paluda. Lisaks võtsin aktiivselt osa ka Suma ehk Oulu ülikooli soome keele aineseltsi üritustest.
Oulus olles sain muuhulgas oma soome keele oskust oluliselt paranda ja lisaks veel kahte uut keelt õppida. Seal veedetud aastast jäid ainult head mäletused – ja mõnikord isegi igatsen tagasi sinna kaugele Põhjamaale, kus nii mõnigi kord sai õhtul enne magamaminekut aknast virmalisi jälgida.
Maria Krinal, soome keele ja kultuuri eriala vilistlane
Mina veetsin oma magistrantuuri 2. aasta sügise Soomes Tampere ülikoolis. Ehkki praegu on väga populaarne õppida vähemalt ühe semestri välismaal, siis minu jaoks ei olnud see valik väga juhuslik. Kuna mu peaeriala on soome keel ja kultuur, siis oli mul vaja nagunii mingil hetkel Soome keelepraktikale minna, mistõttu otsustasin põnevuse kasulikuga ühendada.
Juba algusest peale oli aru saada, et Soome pole eestlastele ilmselt väga eksootiline koht, sest vahetusüliõpilasena oli peale minu seal vaid üks eesti poiss (kraadiõppes võib see pilt muidugi teistsugune paista). Üldiselt valitakse oma vahetuse sihtkohaks ikka mõni kaugem ja põnevam koht, kuhu niisama ei satuta. Mulle on aga pikemat aega huvi pakkunud Soome ja Eesti sarnasused ja erinevused, eriti need viimased, mis pole nii märgatavad, ent eksisteerivad siiski. Kui kaugematest paikadest kohale tulnud üliõpilased imestasid paljude Soome „veidruste” üle, siis minu jaoks olid need täiesti mõistetavad. Tundus, et ka soomlastele endile pakkus huvi just selline võrdlus, sest ka paljud lõunamaalased armastasid meid ilma lähema uurimiseta ühte patta panna.
Tampere ise on imeline linn. Ma ei olnud sinna kunagi varem sattunud, kuid juba enne vahetusüliõpilaseks minekut teadsin kindlalt, et ei soovi oma aega Helsingis veeta. Minu meelest on Tampere Tartuga mitmes mõttes sarnane – oma riigis üsna suur linn (Tamperes on u 217 000 elanikku), kuid ei mõju siiski närvilise suurlinnana. Linnas oli palju erinevaid vaatamisväärsusi muuseumide, kirikute, parkide jms näol, kuid Tampere pakkus ka vabamaks meelelahutuseks palju põnevat.
Tampere ülikool oli minu jaoks üks hea ülesehitusega institutsioon. Alguses tundus kõik küll segane ja tekkis tunne, et olen jälle esimese aasta üliõpilane, kuid see kõik möödus üsna ruttu. Kiirelt tekkis ka kodune tunne ja juba esimese kuu lõpuks tundsin ma end seal kui „oma”.
Väga meeldis mulle õpipäevikute süsteem – nimelt ei tehtud väga mitmes aines traditsioonilist eksamit, vaid lasti semestri jooksul õpipäevikut pidada, kuhu tuli seoses loenguga kirja panna kõik oma mõtted. See nõudis küll enesedistsipliini, sest päevikul on mõtet siis, kui seda järjest igal nädalal täita, aga see säästis eksamite jaoks tuupimast ning andis väga suure vabaduse kõiki oma mõtteid väljendada ilma hirmuta, et mõni õppejõud need valeks tembeldab. Õppejõud isegi soodustasid kriitika kirjapanemist ja loengute kitsaskohtade väljatoomist.
Samuti soodustati erinevatest riikidest ja kultuuridest inimeste kohtumist. Nimelt oli võimalik osaleda erinevate võõrkeelte gruppide töös, kus õpetajateks olid teised (vahetus)üliõpilased. Samuti oli võimalik moodustada ka väikseid kultuuriliste vestluste gruppe, mille eest võis ka ainepunkte saada, kui taaskord õpipäevikut pidasid, aga millest võis ka niisama osa võtta. Mina näiteks olin kolmeses grupis, kus peale minu olid veel soome ja vene neiud. Kolm lähedast riiki ja kolm mitte nii lähedast vaatepunkti – jälle oli huvitav võrrelda naaberriikide erinevusi eri elualadel.
Üldkokkuvõttes võin öelda, et ei ole alati vaja lõunamaist eksootikat taga ajada, sest huvitavaid inimesi, nii kohalikke kui ka välismaalasi, võib näha ka kodumaale lähemal. (Mugav oli ka muidugi see, et ei pidanud kojutuleku ajal oma kohvreid kaaluma, sest võisin lennuki asemel oma transpordiks ka rongi ja laeva valida.)
Jürgen Klemm, eesti keele eriala bakalaureuseõppe vilistlane
2011/12. õppeaasta veetsin vahetusüliõpilasena Christian Albrechti nimelises Kieli ülikoolis Saksamaal. Kuigi seal oli ka palju Tartust pärit erasmuslasi, sain mina sinna Kieli linna stipendiaadina. Enne Saksamaale sõitmist lugesin internetist Kieli ülikoolis õppinud vahetustudengite kogemusi, kus räägiti, et enam hoolsamat tuutoriprogrammi olla ei saa. Tegelikult umbes nii hea ta oligi. Kui Kieli minek ette võtta, siis üleliia muretsema ei pea ja hätta jäämist ei ole mõtet karta.
Minu valitud õppekava ametlik nimetus on empiiriline keeleteadus ning just empiirikale seal keskendutaksegi. Uurimisfookuses on nii foneetika, sotsiolingvistika kui ka keeletüpoloogia ning lingvistiline antropoloogia. Minu suureks üllatuseks oli Tartu ülikool foneetikute seas tuttav nimi. Seevastu keeletüpoloogia ja antropoloogia valdkonnas olla Kieli ülikool üks kõvemaid tegijaid kogu Saksamaal. Loomulikult saab seal ka niisama „punkte täis teha“ ja keeleteaduse aluste loenguid kuulamas käia, kuid teotahtelisel inimesel on seal tegevust küllaga: palju huvitavaid loenguid, vaimustusega tööd tegevad õppejõud ja võrratult sisukas raamatukogu.
Kuigi mitmes seminaris saavutasin õppejõu ja auditooriumiga kokkuleppe, et igaüks räägib omas keeles (s.t mina räägin inglise keeles ja ülejäänud saksa keeles), ilma igasuguse saksa keeleo skuseta seal hakkama ei saa. Kieli ülikooli nõutud keeletase B2 on põhjendatud, kuid asjad saab aetud ka natuke nõrgema tasemega.